Olin 2017. aasta suvel vabatahtlik Palestiinas, kus korraldasime koos teiste vabatahtlikega erinevates vanustes lastele kolme nädala pikkust suvelaagrit, et õpetada neile inglise keelt, tiimitööd ning erinevaid vaba aja tegevusi. Palestiinas on raske poliitiline olukord, sest riik on Iisraeli okupatsiooni all olnud juba üle 60 aasta. Kohalikel elanikel ei ole võimalik reisida oma riigist välja ning paljudel pole isegi luba liikuda riigisiseselt. Kohalikel lastel ei ole olnud võimalusi näha ning kogeda nii palju kui sama vanadel lastel lääneriikides.
Sattusin Palestiinasse läbi enda vana kooli (Grenaa Gymnasium) ja heade tutvuste. Meie kool väärtustas vabatahtlikku tööd ning julgustas õpilasi olema avatud mõtlemisega. Endise õpetaja kaudu kutsuti mind Palestiinasse appi laagrit korraldama ning tüdrukuid õpetama. Seda korraldas väike organisatsioon Pangaea, mis tegi tööd kohaliku rahvusvahelise organisatsiooniga Human Supporters Association.
Laagris korraldasime lastele väga palju erinevaid tegevusi, alates kunstist ja spordist ning lõpetades erinevate teaduskatsetega. Õpetasime lastele inglise keeles olulisi väljendeid ja sõnu, mis neile elus kasuks tulevad. Samuti õppisid lapsed üksteist usaldama ning tiimides töötama. Lihtsad asjad, mis meile tunduvad tavalised, tegid tüdrukud väga rõõmsaks. Näiteks eksperiment Coca-Cola ning Mentosega oli tüdrukute jaoks kõige naljakam ja huvitavam asi, mida nad näinud olid. Laagri viimasel päeval tulid tüdrukute emad meid kallistama ning kinnitasid, et nende laste maailm on muudetud ja nad olid meile väga tänulikud.
Enne välismaale vabatahtlikuks minemist soovitan alati uurida kohaliku elu, religiooni ning sotsiaalse olukorra kohta. Isegi, kui olin uurinud kohaliku elu kohta pikalt ja põhjalikult, oli minu jaoks palju šokeerivaid ja kurbi olukordi. Näiteks, kui näitasime lastele laagris maailmakaarti ja küsisime, kus asub Palestiina, ei olnud neil õrna aimugi, sest nad ei olnud varem maailmakaarti näinud. Palestiinas olles tundsin ennast nagu kuulsus, sest tänaval jalutades ütlesid peaaegu kõik inimesed meile „Welcome“ ja „I love you“, sest meil olid sinised silmad ning nad olid väga õnnelikud, et keegi neile appi on tulnud. Tihti tuldi meie juurde ja paluti meist või meiega koos pilti teha. Sain vabatahtlikuks olles väärt kogemusi ning soovitan ka kõigil teistel seda vähemalt korra elus proovida.
Autor: Jana Aid
Comments