Eesti teaduse rahastuse (või õigemini rahatuse) teema on viimastel kuudel olnud aktuaalne nii mõneski uudisteportaalis. Mitmete arvamusartiklite, intervjuude ning aktsioonide tulemusena on küll jõutud erakondadeülese kokkuleppeni suurendada teadus- ja arendustegevustesse suunatud rahastust ühe protsendini SKP-st, ei anna see kindlustunnet mitte ainult teadlastele, vaid ka teadusega tegelevatele tudengitele.
Millal hakkame rääkima aga tudengite rollist teaduses?
Tundub, et tudengid on eduka teaduse tegemise võrrandist välja jäetud. Palju on räägitud doktoriõppes olijate (peamiselt rahalistest) raskustest, aga miks mitte magistrantidest või lausa bakalaureuse õppetaseme tudengitest? Leiame, et selleks on viimaks aeg, eriti üliõpilaste teaduse ja kõrghariduse toetuseks avaldatud deklaratsiooni valguses.
Mida tähendab olla loodusteaduseid õppiv tudeng?
Esiteks oled eriala valikul teinud suure riski - ilmselt paneb su südame kiiremas rütmis põksuma teadus, milles arvad peituvat midagi olulist inimkonna jaoks. Seejuures ei hooli sa sa suure tõenäosusega sellest, et sind pole ootamas kindel töökoht või et sinu uurimistöö oleks piisavalt oluline, et see suures teadusraha konkursis silma paistaks. Kirg, mis sinus elab, on sinu teotahte mootori kütus.
Esimesed semestrid, võibolla isegi aastad, mööduvalt kiirelt ning meeldivalt, kuid siis hakkab ilmsiks tulema reaalsus. Mida see tähendab? Suurem osa loodusteaduste õppekavasid sisaldab nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes kohustuslikku laboratoorset praktikat, samuti peab kraaditöö olema eksperimentaalse sisuga. Kõlab loogilise ülesehitusena? Seda see kindlasti on, kuid tõsiasi on see, et 12 EAP-d (TÜ bakalaureuseõppes), isegi mitte 30 EAP (TÜ magistriõppes) ei ole kaugeltki piisav selleks, et viia läbi kõik vajaminevad eksperimendid, töötada läbi vajalikud artiklid ning kirjutada lõputöö. Eksperimentaalne uurimistöö nõuab igapäevast enam-vähem kahe aasta pikkust intensiivset panust, seejuures võib kiirelt unustada suvepuhkused, riiklikud pühad ja paljud nädalavahetused.
Reaalsus kujutab endast pidevat rööprähklemist kooli, labori ja töökoha vahel (kui selleks on jaksu ning tahtmist loovutada aega õppimise arvelt). Bakalaureuse õppeastme tudengite harjutamist vajavad käed ning vahel ka lihtsalt ebaõnn toovad endaga lisaks juba eksisteerivale pingele kaasa ka suure hulga ebaõnnestunud katseid. Kes hoiaks motivatsiooni üleval? Enamik sinu õppejõude suure tõenäosusega mitte, mõneti küll juhendajad, kuid mitte parimaid tulemusi ootav kollektiiv. Kaastudengite kaas(eba)õnn võib küll lohutada, kuid seegi ei vii kaugele.
Rahastus
Kuid mis on üks kõige põletavamaid probleeme tudengite jaoks praeguses kõrgharidus- ja teaduspoliitikas? Rahastus. Üllatav, kas mitte pole? Arutelus teadusrahastuse üle on välja jäetud ühed kõige haavatavamad, kuid äärmiselt olulised lülid - tudengid, keda ei hinnata ega tunnustata kui üht äärmiselt olulist lüli teadustegevuses. Keskmise bioteaduste magistrandi jaoks tähendab olla osa teadusest seda, et peale kaheksatunnist koolipäeva tehakse järgmised 4-5 tundi laboris katseid, lisanduvad ohverdused töiste puhkepäevade ning söömata õhtusöökide näol. Mõne uurimisrühma ebanormaalselt kõrged ootused tudengitele toovad kaasa demotiveeriva keskkonna, mõned teised pakuvad küll sõbralikku keskkonda, kuid võidujooks konkureerivate projektide ja uurimisrühmadega sunnivad sind sellest hoolimata tegutsema kiiremini, et vähemalt samas tempos püsida.
Seejuures ei toeta sarnase elutempoga tudengeid uurimisgrupid rahaliselt kas üldse või siis äärmiselt minimaalselt. Praegune riigipoolne toetuste süsteem võimaldab olematu sissetulekuga tudengile maksta ühes kuus 75 eurot ja mõnikord veidi kõrgemat toetust (olenevalt leibkonna sissetulekust). Perekonnaseaduse järgi on vanemal kohustus last ülal pidada vaid kuni 21. eluaastani, lapsetoetus lõpeb aga lapse 19-aastaseks saamisel või gümnaasiumi lõpetamisel. Üliõpilaste vajaduspõhine toetus põhineb aga eeldusel, et vanemad toetavad oma lapsi kuni nende 25-aastaseks saamiseni (jah, praegune toetussüsteem on täpselt nii segane, selle kohta saab lähemalt lugeda siin). Õppelaenude süsteem on aga ebaefektiivne ning tudengite jaoks pigem ohtlik õlekõrs, mida kasutada. Kooli kõrvalt tööle minemiseks on tudeng aga sunnitud ohverdama killukese enda õppe- või teadustöö tulemustest või lausa tervisest.
Kas seda saab pahaks panna?
Praeguse teaduse rahastamise süsteemi juures mitte. Uhket laboritehnikat täis hoonetes ei ole teadlaselegi eraldatud palgasumma ülemäära suur. Mõistagi, et magistrandile (või bakalaureuse tudengile) ei jätku - sellises olukorras ei saa loomulikult tudengi(te)le stipendiumi maksmata jätmist ette heita. Mida saab küll ette heita, on riigi madal tahe kasvatada uut ja tugevat teadlaste põlvkonda - ainult mõningal määral stabiilsest doktoranditoetusest ei piisa. Tänu teaduslaborites märkimisväärselt suure osa tööst tegevatele tudengitele, saavad nii doktorandid kui ka teadlased jõuda maailma tasemel tulemusteni.
Tööd mitmel rindel rühkivate tudengite jaoks kaob motivatsioon ning tahe valida akadeemiline karjäär kiirelt. Kas nii tagame Eesti teaduse tipptaseme ja jätkusuutlikkuse? Kindlasti mitte. Peame mõistma, et investeering noortesse tagab jätkusuutlikkuse ning paneb aluse värsketele ideedele ja lahendustele. Kes on need tulevased teadurid ja õppejõud, kes hakkavad meie ülikoole eest vedama? Need samad noored, keda täna ei väärtusta.
Vaadakem kasvõi ülikoolilinna tudengiorganisatsioonide maailma muutvaid ettevõtmisi - sajad, kui mitte tuhanded koolikülastused ning läbiviidud õpitoad, olulistel teemade kajastamine üritustel, kaasa rääkimine meie keskkonna arendamisel, mis kõik baseerub vabatahtlikkusel ning entusiasmil midagi suurt korda saata, täites muuhulgas ka hetkel teadlaste ajanappuse tõttu unarusse jäänud ülesannet - teaduse populariseerimist.
Kokkuvõtlikult leiame, et teaduse rahastamise diskussioonis jäetakse kõrvale tudengid, kes peavad täna toimivas süsteemis tegema valikuid enda tuleviku osas. Ilmne on see, et praegune Eesti teaduses eksisteeriv süsteem soosib pigem teadustöö tegemisest loobumist ning selle tagajärgi hakkame tõenäoliselt nägema kui mitte paari aasta, siis kindlasti järgneva kümne aasta jooksul.
Seetõttu kutsume üles märkama ka tudengite rolli teaduses ning kaasa rääkima Eesti teaduse jätkusuutlikkusest.
Comments